Terasest teraviljahoidlate konstruktsiooniparameetrid on nende projekteerimise ja ehitamise aluseks. Silohoidlatel on tavaliselt silindriline kest, mille peal on kuppel või kooniline katus ja mis on maandatud tasase või koonilise põhjaga, et tagada sujuv tühjendamine. Silo kesta läbimõõt on üldiselt 3–15 meetrit, samas kui kõrgus võib ulatuda 6–30 meetrini; konkreetsed mõõtmed määratakse selliste tegurite alusel nagu teravilja ladustamisvõime, maastikutingimused ja tuulekoormus. Terasplaatide paksus jääb tavaliselt vahemikku 3–6 millimeetrit, kuigi suure mahutavusega või kõrgete silohoidlate puhul võib seda konstruktsiooni stabiilsuse ja survetugevuse tagamiseks suurendada 8 millimeetrini. Silo kesta pikisuunalised ja ümbermõõdulised õmblused ühendatakse tavaliselt automaatse sukeldatava kaarkeevitusega – protsessiga, mis annab tugevad, lekkekindlad ühendused. Mitmeosalised silod on ühendatud äärikute ja poltidega, mis võimaldab stabiilset ja usaldusväärset kohapealset kokkupanekut.
Laovõimsuse poolest mahutab üks silohoidla 20 kuni 2000 tonni teravilja. Teravilja ladustamise tegelik kõrgus on tavaliselt piiratud kuni 90% silohoidla kogukõrgusest, et tagada piisav ülemise ruumi ventilatsioon ja hõlbustada sujuvat tühjendamist. Silo mahu arvutused põhinevad peamiselt silindri ruumala valemil, kusjuures kohandusi tehakse, et võtta arvesse koonilise või kuplikujulise katuse spetsiifilist geomeetriat. Tühjendusmehhanismid koosnevad tavaliselt kruvikonveieritest või klappklappidest; tühjendusvooluhulk on kavandatud vastavalt silo võimsusele, üldiselt jääb see vahemikku 10 kuni 50 tonni tunnis. Ventilatsioonisüsteem on oluline komponent teravilja kvaliteedi säilitamisel ladustamise ajal; see võib kasutada kas loomulikku õhuvoolu või mehaanilist ventilatsioonisüsteemi, mille õhuvooluvajadus on tavaliselt arvutatud kiirusega 1–3 kuupmeetrit minutis teraviljatonni kohta.
Materjalid ja abiseadmed on samuti pöördelised tegurid, mis mõjutavad silo kasutusiga ja ohutust. Silo kesta terasplaadid valitakse tavaliselt Q235 või Q345 süsinikkonstruktsiooniterase klasside hulgast, mis vastavad riiklikule standardile GB/T 709-2015, ja läbivad pinnatöötluse, nagu korrosioonivastane värvimine või kuumtsinkimine. Korrosioonivastase värvikile paksus on tavaliselt 60–120 mikronit, mis pikendab tõhusalt terasplaatide eluiga; standardsed korrosioonivastased töötlused võivad pakkuda kaitset 10–15 aastaks, kuumtsinkimine võib seda kestust pikendada üle 20 aasta. Abirajatiste hulka kuuluvad turvaredelid, juurdepääsutrepid, piirded, taseme jälgimise süsteemid, temperatuuri- ja niiskusandurid ning teravilja seisundi signalisatsioonisüsteemid; ühiselt tagavad need komponendid nii tööohutuse kui ka teravilja kvaliteedi säilimise ladustamise ajal. Tänu teaduslikule disainile ja ratsionaalsele konfiguratsioonile on terasest teraviljahoidlad võimelised pakkuma pikaajalist, stabiilset ja usaldusväärset vilja ladustamisvõimalust.
