Terasest teraviljahoidlate tootmisel kasutatakse tavaliselt kuum{0}}või külmvaltsitud-süsinikkonstruktsiooniterasplaate, mis vastavad riiklikele standarditele. Plaadi paksus määratakse kindlaks silo mahutavuse ja -koormusnõuete alusel, tavaliselt vahemikus 3 kuni 6 millimeetrit. Need terasplaadid läbivad põhjaliku kontrolli, et veenduda, et neil pole pragusid, korrosiooni ega muid defekte. Seejärel lõigatakse ja töödeldakse neid -rangelt vastavalt projekteerimisplaanidele-, et luua silohoidla kesta sektsioone, samuti avasid sisse- ja väljalaskeavade, kontroll- ja ventilatsiooniavade jaoks. Lõikamine toimub tavaliselt CNC plasma- või laserlõikeseadmetega, et tagada mõõtmete täpsus ja vältida montaaživigu järgnevas ehitusfaasis. Kui terasplaadid on töödeldud, rullitakse need silindrilisteks osadeks, kasutades plaat{12}}valtsimismasinaid; seejärel need sektsioonid segmenteeritakse ja liidetakse vastavalt konstruktsioonile, et hõlbustada transportimist ja kohapeal paigaldamist.
Pärast silindriliste sektsioonide valmimist algavad keevitus- ja montaažiprotsessid. Terasest kesta sektsioonid läbivad esmalt pikisuunalise keevitamise; need keevisõmblused teostatakse tavaliselt automaatse sukelkaarkeevitusprotsessi abil, et tagada nii konstruktsiooni terviklikkus kui ka õhutihedus. Mitme -sektsiooniga silohoidlate puhul monteeritakse üksikud segmendid terviklikuks silindriliseks struktuuriks, kasutades kas äärikühendusi või poltühendusi. Alusplaadi ja katusepleki paigaldamine on võrdselt kriitiline: alusplaat, mis kannab kogu silo raskust, tuleb enne keevitamist tasandada ja tugevdada; katuseplaat-tavaliselt kooniline või kuplikujuline-nõuab ventilatsiooniavade ja vihmakatte paigaldamist pärast keevitamise lõpetamist. Lõpuks, pärast silohoidla täielikku kokkupanekut, teostatakse pinnatöötlus; see hõlmab liivapritsiga puhastamist rooste eemaldamiseks, -korrosioonivastase värvi pealekandmist ja-vajadusel-kuum{10}}kuumtsinkimist, et suurendada vastupidavust ja pikaealisust.
